Enne surma palub gabrovlane oma naiselt, et see paigutaks hauale mälestustahvli, kus on kirjas tema elukutse. Naine täidabki mehe palve, kuid kokkuhoiu kaalutlustel võtab sildi mehe endise kabineti ukselt:
"Doktor Penchev, vastuvõtt kella üheksast kuni kella kaheteistkümneni."
Joobnu, kes läbi surnuaia koju läks, kukkus lahtisesse hauda. Kriipis ja kraapis, aga välja ei saanud. "Appi, külm on!" karjus ta.
Teine joobnu läks mööda ja torises:
"Nüüd on külm jah. Kes sul siis käskis mulla pealt ära ajada.
Joobnu, kes läbi surnuaia koju läks, kukkus lahtisesse hauda. Kriipis ja kraapis, aga välja ei saanud. "Appi, külm on!" karjus ta.
Teine joobnu läks mööda ja torises:
"Nüüd on külm jah. Kes sul siis käskis mulla pealt ära ajada.
Joodik tuigerdas surnuaias ja kukkus ühte lahtisesse hauda. Kukkus seal rabelema ja lalisema, et tahaks välja. Üks teine joodik juhtus sealt mööda tuikuma. Mees huilgab hauast:
- Kuule, sõber, vend ja seltsimees! Aita välja, jõle külm on.
- Ise oled loll. Kes sul käskis mulla pealt ära kraapida!
