Oli vihmane päev ja lasteaiatädi kiskus parajasti pisipõnnile kummikuid jalga. Naine sikutas, kuidas jaksas ja poiss lükkas jalga ikka sügavamale. Kerge see polnud. Lõpuks, kui teinegi kummik oli jalga tiritud, tõdes poiss: ”Need on vales jalas”.
Poisil oli õigus ja sajatusi alla neelates, kiskus lasteaiaõpetaja kummikud poisil jalast ja hakkas neid uuesti jalga sikutama.. Higi otsaesiselt voolamas, kuniks lõpuks taas kummikud jalga sai. Siis aga taipas poiss: ”Kuule, need ei ole minu kummikud”!
Õpetaja luges mõttes kümneni, et vältida vandesõnu. Tõmbas hambad ristis saapad jalast ja küsis: ”No miks sa siis kohe ei öelnud?”
”Need on minu venna kummikud ja emme käskis need mul täna jalga panna”.
Tädi oli närvivapustuse äärel ja käis välisuksel õhku ahmimas. Tuli siis tagasi. Tõmbas poisile uuesti kummikud jalga. Huhh…..lõpuks ometi valmis!!! Seejärel küsis: ”No nii, kus su kindad on?”
”Panin need saabaste sisse, et nad ära ei kaoks……..”
