Laupäevaku hommik. Lenin helistab Džeršinskile:
"Feliks Edmundovitsh, järjekordne kontrarevolutsionääride trikk. Keegi on mu täispuhutava palgi pihta pannud!"
Lenini ajal oli nagu tunnelis - ümberringi pimedus, ees valgus. Stalini ajal oli nagu autobussis - üks juhib, pooled istuvad, ülejäänud seisavad ja värisevad. Hrustsovi ja Bulganini ajal oli nagu lennukis - kaks juhivad, kõiki ajab oksendama. Hrustsovi ajal oli nagu tsirkuses - üks räägib, ülejäänud naeravad. Breznevi ajal oli nagu kinos - kõik ootavad seansi lõppu.
Telegramm:
"Moskva. Kreml. Leninile. Seltsimees Lenin, aidake vaest juuti Rabinovitsit."
Järgmisel päeval kutsutakse Rabinovits, kuhu vaja:
"Olete te arust ära, kas te ei tea, et Lenin on ammu surnud?"
"Nojah, ikka on nii, et kui teil on vaja, siis - igavesti elav, kui aga vaesel juudil on vaja, siis on juba ammu surnud."
Näitusel on maal nimega "Lenin Poolas". Pildil on onn, millest paistavad kaks paari
paljaid jalgu. Giid seletab:
"See on onn Razvilis, jalad kuuluvad Krupskajale ja Dzerzinskile."
"Aga kus siis lenin on?"
"Lenin on Poolas."
