Õige kriitika
Kriitikud kogunesid randa merd arvustama. Sõnavõttudes märgiti, et meri toidab inimesi, kannab laevu, võimaldab ujuda ning vaatamata üksikutele puudustele õigustab oma olemasolu.
Lõpuks arvustas merd peakriitik:
"Mina arvan, et me oleme ühest tähtsast momendist sisuliselt üle libisenud - meri on mõrtsukas!"
Tekkis elevus:
"Ah-haa! Vaat, kus alles põrutas!... Ja-jah! Küllap võib sedasigi ütelda..."
Peakriitik jätkas:
"Seda ta kahjuks on. Kui ujuda ei oska, on kohe mull-mull-mull... ja lõpp! Ei mingit halastust!"
Teised kriitikud mõmisesid tunnustavalt. Ja miks ei pidanud nad siis nõustuma, kui peakriitik oli seltskonnas ainus, kes ujuda ei osanud ja pidi sel ajal, kui teised vees hullasid, kaldale liivalosse ehitama jääma.
