Õnnelikus abielus elanud lesk peab pärast aastakümneid kestnud kooselu oma mehe matuseid.
Temalt küsitakse, mis oli nende pikaajalise õnne valemiks.
Naine jutustab: “Kui pulmapäeval kirikust tulime, sõitsime vankriga kodu poole. Korraga hobune komistas. “Üks!” ütles mees.
Sõitsime edasi. Hobune komistas jälle.
“Kaks!” ütles mees.
Jõudsime juba väravasse, kui hobune komistas kolmandat korda.
“Kolm!” ütles mees ja lõi hobuse maha.
Läksime siis sisse. Ma pärisin mehelt: “Miks sa hobuse maha lõid?”
Mees vastas: “Üks!”
Pärast seda kulgeski meie abielu ilma ühegi tülita…”
