Isa ja poeg, kes elavad maal, külastavad esimest korda elus Viru Keskust.
Nad on imestusest sõnatud ning neid võlub kõik ümbritsev, eriti aga kaks hõbedast ust, mis pidevalt lahti ja sahinal uuesti kinni lähevad.
“Mis see on?” küsib poeg.
Isa, kes pole samuti kunagi elus lifti näinud, vastab: “Mul ei ole õrna aimugi, poeg.”
Samal hetkel rullub ratastoolis kohale kogukas ja inetu daam, kes peatub liftiuste ees, nende avanedes siseneb ning uksed sulguvad taas.
Isa ja poeg jälgivad suurima tähelepanuga, kuidas numbrid uste kohal vahetuvad, ning mõne ajapärast taas tagasi samasse seisu jõuavad.
Korraga avanevad liftiuksed pärani ning sealt väljub imekaunis noor blondiin – rinnakas ja siresäärne.
Pärast lühikest mõttepausi, saamata silmi kaunilt blondiinilt, sosistab isa pojale:
“Poiss, mine kutsu ema!!!”
