Minu hea sõbra naine viibis tavaliselt tööl hilisõhtuni. Seetõttu ei jõudnud naine kunagi poodidesse sisseoste tegema, vaid jättis mehele nimekirja toiduainetest, mida osta oli tarvis. Nii nägi välja üks nimekiri:
1. Grillkana.
2. Leib.
3. Kartul.
4. Porgand.
5. Hapukoor.
6. Piim.
Juhtus aga, et mu sõber sattus peale tööpäeva lõppu sõpradega kokku, ning selge see – sai vähe tina pandud. Eeskujuliku abikaasana jõudis mees aga ka poest läbi käia. Hilja õhtul koju saabunud naine leidis mehe purjakil voodis vedelemas ja kukkus kriiskama:
“Sa igavene joodik! Muud ei mõista, kui kaanida! Ostsid, mida vaja oli?!”
“Ostsin,” pomises mees vaevaliselt.
Kirjeldamatu oli aga naise jahmatus, kui ta köögist avastas: ühe grillkana, kaks pätsi leiba, kolm kartulit, neli porgandit, viis pakki hapukoort, kuus pakki piima.
Sellest ajast peale naine sisseostude nimekirja enam ei koostanud.
