Täna öösel sai Tartus toimunud pommiplahvatuses kannatada kodanik S.J. Politsei toimetas kodaniku surnukuuri. Surnukuuri töötajate teadetel on kodaniku seisund stabiilne.
Mees helistab politseisse:
"Teate, mind pommitatakse pidevalt ähvarduskirjadega."
"Kas need on anonüümsed ähvarduskirjad?" uurib politseink
"Ei, neil on maksuinspektori allkiri."
Kaks poisiklutti näevad saunas suure õllekõhuga meest. Küsivad sellelt: "Onu, mis sul seal kõhus on?"
"Pomm," vastab onu.
Üks poiss müksab teist: "Kuule, teeme sellega pauku!"
Teine vastu: "Ei saa, süütenöör on liiga lühike."
Saare peal kogus pealik suguharu kokku, ronis kivi peale ja küsis:
“Kas oleme me suur rahvas?”
“Jaa!” karjus suguharu.
“Kas oleme me võimas rahvas?”
“Muidugi!”
“Aga miks ei ole meil siis tuumaraketti?” Kõik asusid kohe raketti ehitama. Võeti maha saare kõige suurem puu, tahuti see raketikujuliseks, seest täideti otsast otsani püssirohuga ning kinnitati külge süütenöör.
Pealik jäi mõttesse:
“Pidage! Aga kelle pihta me selle raketi laseme? Lähme küsime šamaani käest!”
Šamaan mõtleb ja ütleb:
“Laseme selle raketi Jerevani pihta!”
“Aga miks Jerevani pihta?” tunneb pealik huvi.
“Aga rohkem linnu ma ei tea.”
Kirjutatakse siis raketi küljele suurte tähtedega “JEREVANI!” ja pealik paneb süütenööri põlema. Kõlab plahvatus. Suguharu on sekundiga muutunud hakklihaks, pool saart on leekides, teine pool maatasa. Rusuhunnikust tõstab pea ilma käte ja jalgadeta, aga siiski ellujäänud pealik, vaatab ringi ja oigab:
“Ah sa raisk! Kujutan ette, mis veel praegu Jerevanis toimub!”
